Ainult minevik on surematu. - Delmore Schwartz

Nii, siit siis lopuks tuleb jargmine sissekanne. No vahepeal oli kiire. :) On inimesi, kes kohe soovad aega... paraku minu oma. (ma ei motle lapsi, need lihtsalt neelavad mu aega... vaiksed tuutused :D, Ok, nalja tegin... Ei ole tuutused, voi noh tglt on)

Igastahes, ainult loetud paevad veel ja Kati lendab Coloradosse, Triinule kulla. Tanupuhadeks puhkama.!! :)
16 lendan valja ja 23 tagasi. :P Terve nadal pidu ja pillerkaar (ja lumi... prr. Mul pole ju absoluutselt talveriideid. Koik ainult T-sargid ja vaiksed jakid ja pusad... Ma kulmun ara :P

Iga hommik saan ikkagi naerda. :D Vaatame Noelaga ta uuest iphone'ist ilmateadet ja saame teada, et siin Palo Altos tuleb jalle 30C ilm... aga oi oi oi Eestis -1C. HAAHAAAHAAAA. No kohe ei tule koduigatsust. No ei tule ja koik... vaatan aknast valja kuidas oravad aia peal jooksevad, bassein muliseb ja paike paistab... ei tea miks, aga koduigatsust ei tule!

Aa, ma tahtsin veel raakida, mida aasta loodetavasti kaasa toob! Pere laheb Veebruaris Urugaisse ja ka mulle osteti pilet, aga see "vaike ja armas" Eesti on ainuke riik Euroopas, kellel pole Urugaiga viisavabadust, niiet loodetavasti ma ikka saan minna. Praegu ajangi asja kuidas siit oma viisa organiseerida. Umber istumine on Miamis ja Rios! Perfecto!

Ja kevadel, on meil plaan New Orleansi kulastada (kui maletate, siis see sai kannata tanu orkaan Katrinale). See on ikkagi jazzi ja uldse hea muusika pealinn. Lihtsalt loodan, et vahepeal uus orkaan sinna ei joua, vaga tahaks sinna minna.

Nii... mis veel. Titu on armas. Saatke ta postiga siia. :P ja saatke Merle ka, sest keegi peab mahkmeid vahetama.

Ok, kallistan ja loodetavasti jargmine sissekanna tuleb varsti. Ei luba midagi!

Sünnipäev algas jubedalt. Ma olin 100% veendunud, et pere oli selle ära unustanud ja ma olen täiesti üksi oma esimesel päeval 19 aastasena. (Pean tunnistama, et tahtsin pisaraid päris paar korda valada.)

(Veel suurema piinlikusega pean tunnistama, et võtsin oma kohvri kapist välja ja mõtlesin, et TAHAN KOJU, KUS SAAB LÄBU KORRALIKULT PANNA!!! Saate aru, miks ma piinlikust tunnen?)

Anyway, peale eilset arvasin ma, et koju lend tuleb kindlasti millagil... Ma polegi rääkinud, mis eile juhtus?? Nii parandame selle vea kohe kiiresti ära (keegi ei tohi naerda, asi on tõsine) ma sõitsin oma kena ja sitase (st. jube jube pesemata ja linnukakat täis) autoga teisele autole tagant sisse.! Jap, päev enne minu sünnipäeva tegin oma elu esimese auto avarii (jah, Sulev, ma tean, et avarii juhtub ainult vetsus, teedel juhtuvad õnnetused, aga no pole aega vaielda). Kõik pidurdasid, aga Kati, kes mõtles jumal teab millele ei suutnud seda nii kiiresti teha ja KABOOOOOM, sõitsingi teisele tagant sisse, mis omakorda põrutas ees seisvale tagant sisse. Aga see selleks... Ok, tegelt ma olin närvivapustuse äärel. Politseionu küsis igast küsimusi ja Kati seisis nagu tuppa sittunud kass ja vastas kurvalt kõigile küsimustele.! Palju õnne mulle veelkord!

Nii, kuhu ma jäingi... aa nad ei olnudki seda ära unustanud! Tegid mulle ilusa kingituse ja tõid meeletult hea koogi ( ajas gaasid sisse ainult... ma tean, et see on liigne info aga tahan kõik südamelt ära saada). Seest pehme sokolaadi kook ja pealt kaetud kreemja vanilljega... mmm. Kahju, et teile saata ei saa.

Ok, see oligi minu sünnipäeva päev. Nüüd lähen ja aitan Pattyl lapsi hoida. Tal ka üksi igav.!

Eks ma siis kirjuta kui seoses sünnaga mingi eriline sündmus toimus. :P

Kallistan ja olen õnnesoovida eest tänulik.! Aitähh kõigile, kes mind ka ookeani taga meeles peavad! Ja muidugi Triin, kes teises osariigis mind meeles peab. Kallistan sind!

Palju õnne mulle!

• Kas mulle meeldib siin: Jah, ma armastan seda kohta. Ma armastan Californiat!

• Kas ma olen oma perega rahul: Nad on parimad. Hoolivad ja sõbralikud. (Ja nagu ma kuulsin täna olen ma ka Patty pereisa lambuke. :D ta riidles minuga, et tema lambukeste rattastel peavad tuled olema ja ma pean omale selle hankima... Nojah, tglt ma veedan nende pool päris palju aega)

• Kes on Patty: e. Patricia. Ta on Panamast ja siin mu parim sõber. Ta on kihlatud niiet kõik kutid jäävad mulle, kuna tal luban ma ainult vaadata.
  

• Kas ma tahan siia jääda: Probably.

• Kuidas ma tähistasin oma 2 kuud jänkidemaal: Läksime (mina ja Pat) rongiga San Jose'sse ja sealt Jari'ga (ta on ka Panamast) spordiklubisse, kus saime tasuta ujuda, mullaris olla, saunas istuda ja ilusaid sportlikke kutte vahtida. Peale seda läksime sööma (Grillkana salat, dieet coca ja sokolaadi kook (ja ma veel imestan, miks suur tagumik taga on !!!)) Ja kuna bowlingut ei viitsinud mängida läksime hoopis SHOPPAMA. :D Suurepärane tähistamine.

• Kas ma saan lastega hästi läbi: Alguses oli poisiga raske, kuna ta oli laagrites ja enamuse ajast ma veetsin tüdrukuga aga nüüd oli vastupidi ja suhted on suurepärased. Mõlemad on mu väikesed kallikesed. :D Saab nalja, saab pahandust ja lollusi ka tehtud.

• Kuidas autoga sõita on: Vägev, suure outo roolis tundud ise ka suur (mida ma varem tundnud pole, kuna nagu te veel äkki maletate, siis Kati ei olnud just väga pikk ja lai) Igastahes, ma pidin reedel sõitma manuaaliga ja ma oleksin peaaegu auto ära lõhkunud. Ja see ununes mul ära 2 kuuga... aasta pärast pole mul aimugi kuidas manuaaliga sõideti.!

• Kas ma olen juurde võtnud: Jätaks selle küsimuse vahele!

• Kas ma koju ka igatsen: Eee... Ei no, ma vahel ikka mõtlen ikka, et vist peaks igatsema aga veel nagu ei igatse. Igatsen ainult teatud asju. Minu ja Nele nalju, pikki vestlusi Mariaga, Kassuga mängimist, vihula pidusid Madisega, näha kuidas titu liigutab Merle kõhtu, Marko grillliha, vanemate tüütamist, Tiia nokkimist, Juta-vana nilbeid nalju, Viive-vana pannkooke, Angela nilbitsemist ja kohvi (ta teeb head kohvi), Metsa ajalootundi ja veel paari asja...

Kallistan kõiki, kuna nüüd me pole näinud juba 2 kuud ja ei näe järgmised 10 kuud.!

Tegelikult sinna minek oli normaalne ja ma sain isegi oma tarkusega (oletatava tarkusega) uhkustada. Nimelt, ärkasin üles 7:30(magasin sisse kuna oleksin pidanud ärkama 30minti varem) ja tegin ennast korda, "korda", sõin nati müslit ja istusin ratta selga, et rongijaama sõita... Sõidan, sõidan ja siis keerasin otsa ringi ja kihutasin kodu poole tagasi- unustasin rattaluku maha... (geenius).

OK, ostsin siis pileti ja ootasin rongi... IGAV... .

Istun rongi peale ja loodan, et Menlo Pargis tuleb Gabriela ka rongiga, siis ei ole nii igav. AGA VAATA IMET... PALO ALTOS PEATUSES TULI PEALE MAAILMA ILUSAIM KUTT. aww, siiamaani silm veel sellest vaatepildist märg... Ta oli nagu Adam Rodrigez'i (csi:miami Deletorski e. Delko, Nele teab) noorem varjant. JA TA ISTUS MINU ETTE... MA EI SUUTNUD, NO EI SUUTNUD... LIHTSALT EI SUUTNUD OMA SILMI TA KUKLAST LAHTI (kui nägu näha ei olnud ajas kukal ka asja ära :P) mm. tahaks aega tagasi keerata... Selliseid on maailmas ainult mõni üksik ja ta sattus minu teele, aga ma ei suutnud muud teha kui kukalt vahtida (no natuke piinlik on aga te ju teate mind. Väike, vaikne ja arg tidrik.)

Ok, jätame ta sinna paika... Nii Menlo Park... Gabriela tuligi... Sai nalja, sai lobiseda.

Metroos olin mina see Aju, kes meid juhatas ja õigesse kohta suunas.

(Kogu see Au Pair Meeting imes aga me läksime peale seda shoppama ja rasikasin kõvasti raha aga see selleks)

Nüüd- jõudsime napilt rongijaama ja kuna aega oli vähe oli mul valida 2 asja vahel, kas osta pilet ja jõuda rongile või minna vetsu ja oodata veel 1h järgmist rongi... ma otsustasin, et säästan Gabrielat ja ostan pileti ja lähen rongile. Oli juba 3 peatus ja mu põis oli lõhkemas (mõelge, ma jagan teiega oma isiklike põiememuaare. Mul pole teie ees saladusi). Ootasin veel peatuse ja mõtlesin kas rongis on wc või ei... Ootasin veel 2 peatust ja kihutasin rongilt maha, et kuskil mingi vets leida. (peatus oli Burlingame) Lidusin esimesse poekesse, mis osutus sõõriku poeks ja poemüüa lubas mind vetsu. Aaaaah, see tunne.

Nii sain omad asjad aetud ( see on liiga isiklik, et lähemalt seletada, no vaevalt te kuulda ka tahate) kuna mul oli veel 1h järgmine rongini, ostsin sõõrikuid ja kuuma kakao ning seatsin end mõnusalt sisse. :D pidasime härra poekeseomanikuga pika vestluse maha ja ta pakkus mulle veel tasuta kakaod aga kõht oli juba täis. Jätsin hüvasti ja läksin rongijaama...

Seal kohtusin naisega Taist, kes elab Mountain View's ja sain temaga jutusoonele. Tore naine.

Lõpuks tulin California Avenüül rongipealt maha ja ma olin liiga pime, et oma ratast näha, niiet ma arvasin, et see on varastatud. Olin juba paanikas, nutt kurgus (ok see on liialdus aga lisab vürtsi).

Aah, lõpuks olen kodus... istun oma suurel voodil ja kirjutan seda juttu. Tegelikult ei olnud kõik nnii roosiline kui koju jõudsin, kuna sain teada, et 10 minti tagasi oli istunud suurestoas üks naabripoiss, kes ootas mind, et tutvuda.... JA MINA VANA-PIME EI LEIDNUD 3 RATTA HULGAST OMA ÜLES. Mis teha. ÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄ KURAT KURAT KURAT.

Head ööd.

p.s. ma leitsin supper ägeda (lugeda: supper kalli) beebi poe... issnad, Titu, sa tuled moekaim beebi Eesti Vabariigis. ;)

San Francisco... mm. Seal on muidugi väga lahe ja palju erinevaid veidraid inimesi ja narkot saab osta iga nurga peal, aga no aupairi kohtumine on IGAV. Miks, no miks on neid üldse vaja... miks ei või me niisama olla, ilma, et keegi mingeid tüütuid kohtumisi korraldaks... plörr.

Mul on pühapäevaga parematki teha kui mööda SF-i joosta. Ja Nadja (meie kohalik kordinaator) TA RÄÄGIB ROHKEM JA KIIREMINI KUI MINA! Kujutate te ette, et see on võimalik?? Jah... see on võimalik ja ma pean seda blaa blaa blaad taluma liiga tihti. See on nagu karistus minu platramise eest, millega ma teile pinda käisin :D, puhake puhake, ma tulen 10 ja poole kuu pärast tagasi, ja kujuta ette kui palju mul rääkida on??. Oi, mul kahju kohe teist. (tegelikult, ma tean, et te ootate mind... tegelikult ma loodan mitte ei tea.)

HOMME SHOPPAMA JÄLLE.! :P :P :P :P :P :P :P :P :P

Madisele: Mul on raha sitaks ja ma ei tea kuhu seda panna.... Tahad ka ampsu mu klotsist saada? Näääää!

Ei tegelikult, ma pean koguma. Colorado ikkagi ootab!

Me plaanime tüdrukutega teha väike avastusretk Californias. :P. Rentida auto ja minna nädalaks lõuna poole. Los Angeles, San Diego, Las Vegas ja tagasi koju, Palo Altosse. Koduke kallis koduke (Vähemalt see aasta)

Kallistan. Ilusat päeva teile.

Merlele: Tahan titut juba sülle võtta ja lollusi õpetada. :D Tahan tahan tahan tahan. (viskan pikali ja hakkan käte+jalgadega peksma kui ei saaaaa)

Nii, ma leitsin siis ka lõpuks aega oma läppari klaviatuuri eesti keelseks ümber lülitada ja täppidega tähed tagasi oma maailma lülitada. :)

Igastahes, ilm on ilus (jätkuvalt), ma olen õnnelik (jätkuvalt), kõik on suurepärane (jätkuvalt).

Mariale: Ma loodan, et sa saad oma vihikud ikka ilma minuta kätte :D.
Nelele: Sa võid ju puu all ka elada :D Küll ära harjud! (Ma viin sind FCB käekäiguga ikka kurssi ;))
Merlele: Tahan juba teada, kas titu on poiss v. tüdruk. :)
Angela: Igatsen sind. Tean, et ma tulin pahal ajal aga saame hakkama. :) Plaan on jõus!

Ma olen siin olnud jube üle kuu aja... täpsemalt siis 38 päeva minu ajas ja 39 Eesti ajas. Lahe. Koju veel ei igatse. Inimesi igatsen. Vihula pidusid igatsen. Vihula inimesi igatsen. Vanaemasid igatsen. Jaa, vainopea võrkpalli igatsen. Ja veel paljusid asju igatsen, aga siit ma ei taha ära tulla veel.

Pluss, siin juhtub asju, mida kodus ei juhtu. Oleks ma jäänud Eestisse, poleks ma kunagi Linkin Parki, My Chemical Romance, Him, Placebo jpt, kontserdile läinud. Mis, btw, oli SUUREPÄRANE. Kuigi peab mainima, et ameeriklased ei oska rokkida.

Kallistan.

7:30 Ajan ennast suure vaevaga pusti ja teen korda (e. panen juuksed patsi ja pesen hambad)
8:00 Rooman trepist ules ja soon hommikust (kaneeli rostsai ja tavaline rostsai, jaateega)
8:25 Votan ratta ja Soidan paar tanavat kuni Santa Rita'ni, kus elab Patricia.
9:00 Mina, Yumi ja Patricia jooskeme rongi peale ja soidame San Jose'sse.
9:30 Istume San Jose rongijaamas ja uurime kaarti, et teada saada kuidas ikkagi Santa Cruz'i saab.
9:45 Korjame oma asjad kokku ja istume oue murule, et oodata Pati sobrannat, kelle autoga me SC'i pidime minema.
10:00 Ootame...
10:30 Ikka ootame...
11:00 Midagi pole muutunud...
11:25 Lopuks leidis Jari rongijaama ules ja saime teele asuda (Jari suudaks Noonus ka ara eksida, tal puudub igasugune suunataju)
12:30 Jouame lopuks SC'i. Istusime ummikus ja ekslesime SC'is ringi, kuna Jari ei kuulanud absull instruktsioone ja eksitas meid jalle ara.
13:00 Soime kohud tais ja ostsime paevapileti lobustusparki.
*** enam pole kellast aimugi***
Soitsime 5 erineva karuselliga. Uks hullem kui teine aga koik suureparased.
1) Esimesel pidin peaaegu puksid tais laskma. See et sind tais hooga taevasse tommatakse ei ole midagi selle korval, kui sa tais hooga alla tuled. Vat siis karjud niiet tilgad puksis.
2) Vaikesed Ameerikamaed. See oli oudne, iga 2 sekundi tagant on sul tunne, et rong paneb roobastelt maha, kuna soidad peaaegu pea alaspidi. (haal oli selleks ajaks juba suht ara)
3) Suured Ameerikamaed! Jeii see oli FUN. Ja seal kaisime 2 korda kuna see oli kordamist vaart.
4) Mingi Twister voi midagi sellist. Peale seda kui sellelt maha tuled, on haal taiesti ara, kuna pea alaspidi taeva all keerutada ei ole naljaasi... Lihtsalt lased haalepealad valla.
5) Vee Ameerikamaed. Minnes oled kuiv, tulles labimarg, aga nalja saab. :)
***kell hakkab selginema***
17:00 Ostame jaatised ja hakkame auto poole jalutama.
17:15 Paneme autole haaled sisse ja hakkame kodu poole soitma.
17:45 Soidab Jari oigest reast valja ja me paneme San Jose'st mooda... Soidame mooda kiirteed edasi ja jargmisest valjasoidust valja.
18:00 Jaime oma rongist maha ja oleme taiesti eksinud. Kellegil polnud aimugi, kus me olime ja kust poolt tulime.
18:15 Hakkab tekkima masendus.
18:20 Laksime ja ostsime maiustusi, et maha rahuneda. :) (hea vabandus kas pole??)
18:30 leitsime lopuks inimese, kes meile oige suuna katte naitas.
18:50 Joudsime rongijaama tagasi ja jatsime Jariga huvasti (loodan, et ta joudis ikka koju)
19:00 Huppasime rongile, et koju porutada.
19:30 peale pikka vestlust sellest kuidas au pair olla on ja mida me teeme ja kust parit oleme, joudsime lopuks koju....
*** !!! Inimesed teavad, kus Eesti asub !!! ***
Kui ma utlesin et olen Eestist parit, laksid naod naerule ja kuulsin kui tore ikka Eesti on ja kui sobralikud eestlased ikka on. Eestit teatakse kui toredat kohta.

Hea kull, head ood.

Mis on elul viga kui sul on bassein tagahoovis. Paned ujumisriided selga ja huppab basseini, ahh, mis elul viga.

Tegelikult on elul ikka viga kull kui sa pead basseini juures koguaeg silmad lahti hoidma, valtimaks, et keegi sind ootamatult sisse lukkaks. minuga juhtus see 5 korda - siiani vahemalt. Ja aasta on veel pikk eest niiet ma pakun, et leian ennast riietega basseinist umbes 500 korda. Armsad lapsed, kas pole? ... Hingad varsket ohku, jalutad niisamaa ja siis korraga naed maailma labi vee. Esimese ehmatusega tombad kopsud vett tais, hakkad rabelema, siis sulitad vee valja ja toused vihasena pinnale. Jargmiseks vaatad neile kuradikestele otsa ja hakkad naerma, nad seisavad seal ja vaatavad sind oma ingli nagudega... kuidas sa saad vihane olla?

See on juhtunud juba 5 korda ja inimene ikka ei opi. Ikka ja jalle lahed sa basseini juurde istuma ja paikest nautima ( mida siin kullaga on). Inimesed naeratavad ja naudivad elu, mida paraku paljud eestlased ei oska. Tunnen kaasa, mina alles opin kuidas elu natutida aga loodetavasti saab see aastaga selgeks.

Sooja paikest ka Eestisse. Kallistan neid, kes kallid. :)
(*)

Pikk lennureis, pikk piin.
Tln-Arl oli normaalne. 1 tunnike istumist.
Arl-NY, see oli midagi muud. 8 tundi istumist, soomist, joomist ja teleka vaatamist (kodus poleks mul selle vastu midagi)

Kogu reisi juures oli 1 hea asi! Groonimaa. Kes pole seda sealt ulevalt nainud ei kujuta ettegi kui ilus see on. See on asi mida inimesed peaksid tahtma naha. See oli imeline, need maed, see lumi ja kulmunud veekogud, need pilved, mis joonistasid varje lumele. Sinna tahaks tagasi.

NY oli ka muidugi omamoodi elamus. Koik need inimesed, autod ja pilvelohkujad. NY on linn, kus on hea kaija aga mitte elada. Tempo on liiga kiire ja narviline. Vahemalt minu jaoks. Aga poed ja kohvikud- super. Seal peaks igauks, kas voi korra elu jooksul, ara kaima.

American Dream.

Jeejeejeeee... pidu... wibiii.
Ok tegelikult on asi suht kusine.
1) õde vihkab mind.
2) ma kardan, et lennujaamas läheb valesti kõik, mis valesti minna saab.
3) mu peo algus on olnud paras kaka.

Jeii Ameerika, siit ma tulen, halvima tujuga ever.!
Vihkan, vihkan, vihkan.

Arriba, New York, California ootavad, aga mina tahaks pista pea kuhugi pimedasse kohta ja sinna jäädagi.

Ma vihkan siin olekut. Plörr.

2. juulil võtan oma kohvrid ja lendan üle ookeani... üksi... nuuks.
Pagan, see on ju nii varsti. Mul pole veel midagi ostetud, ma ei tea isegi, kas eksamid läbi sain.

24 päeva pärast maandun New Yorgis ja 28 päeva pärast maandun Californias, ja samal ajal aastal 2008 olen jälle kodus tagasi! :)

Ahh, loodan, et jõuan ikka kõigiga, kes kallid, hüvasti jätta.