Ainult minevik on surematu. - Delmore Schwartz

Tegelikult sinna minek oli normaalne ja ma sain isegi oma tarkusega (oletatava tarkusega) uhkustada. Nimelt, ärkasin üles 7:30(magasin sisse kuna oleksin pidanud ärkama 30minti varem) ja tegin ennast korda, "korda", sõin nati müslit ja istusin ratta selga, et rongijaama sõita... Sõidan, sõidan ja siis keerasin otsa ringi ja kihutasin kodu poole tagasi- unustasin rattaluku maha... (geenius).

OK, ostsin siis pileti ja ootasin rongi... IGAV... .

Istun rongi peale ja loodan, et Menlo Pargis tuleb Gabriela ka rongiga, siis ei ole nii igav. AGA VAATA IMET... PALO ALTOS PEATUSES TULI PEALE MAAILMA ILUSAIM KUTT. aww, siiamaani silm veel sellest vaatepildist märg... Ta oli nagu Adam Rodrigez'i (csi:miami Deletorski e. Delko, Nele teab) noorem varjant. JA TA ISTUS MINU ETTE... MA EI SUUTNUD, NO EI SUUTNUD... LIHTSALT EI SUUTNUD OMA SILMI TA KUKLAST LAHTI (kui nägu näha ei olnud ajas kukal ka asja ära :P) mm. tahaks aega tagasi keerata... Selliseid on maailmas ainult mõni üksik ja ta sattus minu teele, aga ma ei suutnud muud teha kui kukalt vahtida (no natuke piinlik on aga te ju teate mind. Väike, vaikne ja arg tidrik.)

Ok, jätame ta sinna paika... Nii Menlo Park... Gabriela tuligi... Sai nalja, sai lobiseda.

Metroos olin mina see Aju, kes meid juhatas ja õigesse kohta suunas.

(Kogu see Au Pair Meeting imes aga me läksime peale seda shoppama ja rasikasin kõvasti raha aga see selleks)

Nüüd- jõudsime napilt rongijaama ja kuna aega oli vähe oli mul valida 2 asja vahel, kas osta pilet ja jõuda rongile või minna vetsu ja oodata veel 1h järgmist rongi... ma otsustasin, et säästan Gabrielat ja ostan pileti ja lähen rongile. Oli juba 3 peatus ja mu põis oli lõhkemas (mõelge, ma jagan teiega oma isiklike põiememuaare. Mul pole teie ees saladusi). Ootasin veel peatuse ja mõtlesin kas rongis on wc või ei... Ootasin veel 2 peatust ja kihutasin rongilt maha, et kuskil mingi vets leida. (peatus oli Burlingame) Lidusin esimesse poekesse, mis osutus sõõriku poeks ja poemüüa lubas mind vetsu. Aaaaah, see tunne.

Nii sain omad asjad aetud ( see on liiga isiklik, et lähemalt seletada, no vaevalt te kuulda ka tahate) kuna mul oli veel 1h järgmine rongini, ostsin sõõrikuid ja kuuma kakao ning seatsin end mõnusalt sisse. :D pidasime härra poekeseomanikuga pika vestluse maha ja ta pakkus mulle veel tasuta kakaod aga kõht oli juba täis. Jätsin hüvasti ja läksin rongijaama...

Seal kohtusin naisega Taist, kes elab Mountain View's ja sain temaga jutusoonele. Tore naine.

Lõpuks tulin California Avenüül rongipealt maha ja ma olin liiga pime, et oma ratast näha, niiet ma arvasin, et see on varastatud. Olin juba paanikas, nutt kurgus (ok see on liialdus aga lisab vürtsi).

Aah, lõpuks olen kodus... istun oma suurel voodil ja kirjutan seda juttu. Tegelikult ei olnud kõik nnii roosiline kui koju jõudsin, kuna sain teada, et 10 minti tagasi oli istunud suurestoas üks naabripoiss, kes ootas mind, et tutvuda.... JA MINA VANA-PIME EI LEIDNUD 3 RATTA HULGAST OMA ÜLES. Mis teha. ÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄ KURAT KURAT KURAT.

Head ööd.

p.s. ma leitsin supper ägeda (lugeda: supper kalli) beebi poe... issnad, Titu, sa tuled moekaim beebi Eesti Vabariigis. ;)