Friday, September 7, 2007
Sünnipäev algas jubedalt. Ma olin 100% veendunud, et pere oli selle ära unustanud ja ma olen täiesti üksi oma esimesel päeval 19 aastasena. (Pean tunnistama, et tahtsin pisaraid päris paar korda valada.)
(Veel suurema piinlikusega pean tunnistama, et võtsin oma kohvri kapist välja ja mõtlesin, et TAHAN KOJU, KUS SAAB LÄBU KORRALIKULT PANNA!!! Saate aru, miks ma piinlikust tunnen?)
Anyway, peale eilset arvasin ma, et koju lend tuleb kindlasti millagil... Ma polegi rääkinud, mis eile juhtus?? Nii parandame selle vea kohe kiiresti ära (keegi ei tohi naerda, asi on tõsine) ma sõitsin oma kena ja sitase (st. jube jube pesemata ja linnukakat täis) autoga teisele autole tagant sisse.! Jap, päev enne minu sünnipäeva tegin oma elu esimese auto avarii (jah, Sulev, ma tean, et avarii juhtub ainult vetsus, teedel juhtuvad õnnetused, aga no pole aega vaielda). Kõik pidurdasid, aga Kati, kes mõtles jumal teab millele ei suutnud seda nii kiiresti teha ja KABOOOOOM, sõitsingi teisele tagant sisse, mis omakorda põrutas ees seisvale tagant sisse. Aga see selleks... Ok, tegelt ma olin närvivapustuse äärel. Politseionu küsis igast küsimusi ja Kati seisis nagu tuppa sittunud kass ja vastas kurvalt kõigile küsimustele.! Palju õnne mulle veelkord!
Nii, kuhu ma jäingi... aa nad ei olnudki seda ära unustanud! Tegid mulle ilusa kingituse ja tõid meeletult hea koogi ( ajas gaasid sisse ainult... ma tean, et see on liigne info aga tahan kõik südamelt ära saada). Seest pehme sokolaadi kook ja pealt kaetud kreemja vanilljega... mmm. Kahju, et teile saata ei saa.
Ok, see oligi minu sünnipäeva päev. Nüüd lähen ja aitan Pattyl lapsi hoida. Tal ka üksi igav.!
Eks ma siis kirjuta kui seoses sünnaga mingi eriline sündmus toimus. :P
Kallistan ja olen õnnesoovida eest tänulik.! Aitähh kõigile, kes mind ka ookeani taga meeles peavad! Ja muidugi Triin, kes teises osariigis mind meeles peab. Kallistan sind!
