Saturday, March 1, 2008
Mis ma ikka muud oskan algatuseks oelda kui PARADIIS! Just see Uruguai ongi, vaike paradiis Louna-Ameerikas. Inimesed, autod, majad, ookean ja liivarannad.
Tegelikult, ei olegi ta Eestist vaga palju erinev, lihtsalt soojem ja inimesed rohkem praetud. Ainult iga 20's inimene oli sama luik kui mina. :D Vahemalt paar esimest paeva, sest ma kukkusin ka ennast kohe praadima, et mitte koguaeg selle massi seest valja paista. Ikka eest ja tagant ja kuljed ja siis jalle ainult jalgu ja siis jne jne jne. Monus oli. Pisut liiga kuum voib-olla.
Lennureis oli koige jubedam kogu asju juures. Sinna ja tagasi ja kokku 5 lennukiga. Jube. Magamine lennujaama porandal ja kuidagi kronksus pinkide peal. Lennukid topitakse nii tais, et istud koguaeg jalad loua all voi poldes surutud ees istuja istmesse. San Francisco - Miami 8h, Miami - Montevideo 9h ja tagasi Montevideo - Buenos Aires 20min, Buenos Aires - Miami 9h ja jalle SF'i 8h.
Niipalju siis lendamisest ja lennukitest. Nuud juba Uruguaist ja kuidas seal laks. Kui kohale joudsime ja oma kohvreid ja Junit (koer) laksime ara tooma, saime suure ullatuse osalisteks. Junil oli lennu ajal koht lahti lainud ja ta oli kogu oma puuri tais kakanud... Kujutate seda haisu ette. :D Koik kes oma kohvritele jargi tulid said seda monusat aroomi tunda ja seal 20 minti seista, et kohver katte saada. :D Aga meie pidime temaga uhes autos Noela venna majja soitma... Seal saime teda juba pesta ja Noela ema spinati kooke suua. Ahjaa, Irma (Noela ema) raakis terve aja minuga hispaania keeles ja ma muidugi viisakalt naeratasid ja noogutasin isegi kui koik tundus hullem kui vene keele tunnis. :D Kolmandal paeval hakkasin juba asjadest aru saama ja sain isegi ise midagi oelda ja kaasa raakida. (y)
Kui Punta del Estesse joudsime ja lopuks kohvrid ja kotid maha saime panna laks tuju paremaks. Paike paistis ja ookean sulpsas selja taga... mmm. Iga ohtu kaisin Juniga rannas jalutamas. Lihtsalt liiga hea. Paevaaeg pikutasime, kas tagahoovis, ujusime bassus, soitsime ringi voi vedelesime rannas koos koikide inimkakajunnidega (nad olid paikesest lihtsalt nii pruunid ja krimpsus...) Ja muidugi oli age inimesi vaadata. Mingid jube suured ja jube vanad tadid jalutasid mooda ja me Noelaga vaikselt kommenteerisime neid, aga saime zoki kui nad meist juba mooda olid lainud... NAD KANDSID STRINGE!!! !!! !!! No kas keegi kujutaks sellist asja Eestis ette, isegi mina ei kannaks neid rannas...
Ja nii mu paevad moodusid. Paike, paevitamine ja ujumine.
Tagasi tuled oli vaikese trikiga. Kuna minu piletid osteti hiljem, siis tuli valja, et Dimitris ostis piletid hoopis jargmisele paevale. Me muidugi puudsime mind saada samale lennule aga ei onnestunud, niiet ma siis olin uhe paeva Noela venna juures. Aga nad olid agedad niiet.
Lopuks olin jalle SF'i lennujaamas ja tagasi argipaevas... Jama lugu aga kunagi jalle, kuna (see on saladus niiet arge kellelegi raakiga) Noela tahab tagasi Uruguaisse kolida... Ma toesti loodan, et ta teeb seda, kuna siin on nii nome lihtsalt. Ta ainult tootab ja tootab ja koik kasutavad teda ara kuna ta on alati nous koike tegema... N O M E . Ma loodan, et ta laheb tagasi koju ja saab lopuks natuke puhata.
Igastahes, ma pean nuud Tsirkusesse minema. Kallistan koiki, kes vastu kallistavad.
